23. oktoobril 2023 toimus Tartu Ülikooli õpetajakoolituse praktikakogukonna sügisseminar
23. oktoobril toimus traditsiooniline õpetajakoolituse praktikakogukonna seminar eesmärgiga toetada Tartu Ülikooli õpetajakoolituse üliõpilaste praktikajuhendajaid ja mentoreid pedagoogilise praktika läbiviimisel ning kutsuda juhendajaid ja mentoreid ühisesse arutellu õpetajakoolituse ja praktika tulevikusuundadel.
Seminari avas praktikakorralduse ja -arenduse peaspetsialist Aili Saul sissevaatega eelmisel õppeaastal praktikajuhendajatelt, mentoritelt ning üliõpilastelt kogutud tagasiside kokkuvõttesse, kus keskendusime eelkõige juhendajate ning mentorite rahulolule oma rolliga, ülikooli toetusele ja ka motivatsioonidele üliõpilaste toetamisel. Positiivsena võime välja tuua, et meie üliõpilased hindavad oma juhendajaid ja mentoreid pigem kõrgelt ning tajuvad nende motivatsiooni ja toetust, isegi, kui juhendajate ja mentorite enda rahulolu oma rolliga ja hinnang enda pädevustele ja oskustele oli mõnevõrra madalam. Kõrgelt hinnati seda, et mentoriks/juhendajaks olemine on kasulik ka enda professionaalsele arengule. Kõige enam motiveeris juhendajaid ja mentorieid oma rollis sotsiaalne kasu ehk soov panustada kogukonda, aga ka isiklik kasu just enesearengu suunal. Vähem motiveerivad tegurid olid lisatasu ja väline tunnustus ning kolleegide või asutuse surve.
Tagasiside vastustest peegeldus üldine rahulolu ülikoolipoolse koostööga ning kõige enam oldi rahul just praktika juhenditega, mis on piisavalt selged ja arusaadavad. Veidi madalama keskmise hinnangu sai väide „praktikakorraldus (sh tasustamine) oli selge ja arusaadav“.
Lisaks küsiti ankeedi kaudu juhendajatelt, kuidas TÜ saaks neid praktika juhendamisel veelgi paremini toetada ning palusime reastada olulisuse järjekorras kuus erinevat tegevust. Kõige enam sooviti toetust praktikajuhendite näol, mis on ka olemas ja millega ollakse rahul. Järgmisena reastati kõige sagedamini tegevus „sissejuhatav veebinar/infotund“, mida kõikide praktikaainete alguses veel ei ole, kuid mida võiksid õppejõud kaaluda ja võimalusel korraldada. Kolmandale kohale seati kõige sagedamini „metoodilised materjalid juhendajatele“, millega plaanime edaspidi ka tegeleda ning neid Pedagogicumi veebilehele koondada ja kättesaadavaks teha.
Järgmise ettekandena avas kaasava hariduse nooremlektor Lii Kaudne teema, kuidas toetada ärevat üliõpilast praktikal ja tema enesekohaseid oskusi. Oma ettekandes rõhutas ta, et ärevus, nii nagu ka teised emotsioonid, on meie elu lahutamatuks osaks ning selle tundmisel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Oluline on mõista emotsiooni kulgu ning abivajajale õigel hetkel tuge pakkuda. Samuti rõhutas Lii, et praktika kontekstis on antud emotsiooniga keeruline tegeleda, kuna kokkupuude juhendatavaga on pigem vähene, kuid emotsiooni kontrollimine vajab harjumust ning oskusi, ehk aega. Juhendajatena on võimalik praktikal olles üliõpilasele pakkuda seda kogemust ja võimalust ise õppida oma ärevusega toime tulekut, üliõpilast positiivsel moel toetades. Selleks jagas Lii ka mõningaid näpunäiteid ning suunas osalejaid ka peaasi.ee kodulehelt lisa lugema.
Pärast lõunapausi jagas haridusteaduste lektor Egle Säre meiega olulisi aspekte, mis puudutavad õppekasvatustöö eesmärgistamist ja eesmärkide sõnastamist ning mida ka õpetajakoolituse üliõpilastele alusmooduli aine raames õpetatakse. Arutasime üheskoos ning vaatasime otsa ka teooriale – mis on need olulised tegevused õppeprotsessi korraldamisel ning tunni/tegevuse ülesehitusel (Gagné mudeli järgi). Kõige enam aga keskendusime just eesmärkide sõnastamisele Bloomi kognitiivse taksonoomia järgi – täpsemalt siis eesmärkide sõnastamise vajalikkusele, sellele, kuidas eristada üldisi ja konkreetseid eesmärke ning kuidas laiemaid eesmärke konkreetsemaks sõnastada, harjutades ka kohapeal nende läbi kirjutamist.
Päeva lõpus arutasime haridustehnoloogia professori Margus Pedaste eestvedamisel õpetajakoolituse ja praktika tulevikusuundade üle. Grupitöödes arutasime ning unistasime realistlikult, millised peaksid olema nii praktika kui ka üldisemad õpetajakoolituse arengusuunad. Juhendajate ja mentorite hinnangul võiks üliõpilastel olla praktika maht suurem ning seda just vaatluste osas, mis oleksid pikad terviklikud päevad ja annaks rohkem võimalusi osa saada ja näha ka õpetaja tööga kaasnevaid muid ülesandeid ja kohustusi. Samuti tõid osalejad välja, et osaliselt võiks üliõpilased ka põhipraktikat paaris sooritada, et neil oleks omavahel võimalus arutleda, kogemusi vahetada ja teineteist refleksioonile suunata. Välja toodi vajadust suurendada kaasava hariduse temaatikat tasemeõppes ning lisaks ka eesti keelest erineva kodukeelega laste õpetamiseks vajalike teadmistepagasi suurendamist. Grupiaruteludes väljendati arvamust, et rohkem võiks õpetajakoolituses olla võimalusi õppimise tempot reguleerida - rohkem paindlikkust ning erinevate moodulite valikut. Toodi välja, et enam võiks õppes olla kajastatud ka klassijuhataja rolliga seonduv ning vastavad praktikategevused. Gruppides arutleti selle üle, et selgemini võiks olla sõnastatud ning läbi mõeldud õpetaja karjäärimudel ning kuidas me jõuame ennastjuhtiva õpetajani. Kriitiliselt tuleks üle vaadata, kas meie õpetajad on jõudnud nüüdisaegse õpikäsituse rakendamiseni ning kuidas saaks veelgi paremini käsitleda õppijat kui tervikut, nii tasemeõppes kui ka õpetamisprotsessis haridusasutustes.
